Kuidas kõik algas..

Kui ma paar aastat juba ülikoolis olin käinud, siis plaanisin Euroopasse häälega reisima minna (PS. seda tegin ma tegelt ka.. aga veidi hiljem). Avaldasin selle mõtte ka kodustele - kuid arvata oli, et neile see väga ei meeldinud - oli ju siis alles aasta 1998.

Aga et mitte mu reisiindu maha suruda leidsime kuskilt ajalehest, et Tallinnas tegutseb (PS. enam ei tegutse) selline põnev klubi nagu NMK - Noorte Matkaklubi ('Kullo' hoones), kes plaanib suvel põnevat reisi Hispaaniasse. Aga et mitte asi liiga vaid kultuuri reis ei oleks, siis plaaniti võtta ka Põhja-Hispaanias Püreneede kõrgeim tipp Pico de Aneto (3404m).

Sellest reisist alates on mind mäed ikka ja uuesti köitnud (küll madalamad, küll kõrgemad, küll jäisemad, küll kivisemad): Koola 1998/1999 - Alpid 1999 - Alpid 2001 - Krimm 2001 - Alpid 2003 - Kaukaasia 2004 - Nepaal 2007

Läksingi, siis asja uurima, ning suvel saigi sellest reisist osa võetud. Nüüd siis (10.a. hiljem) panen reisikirja uuesti välja. Mingil imelikul põhjusel esimene versioon on netist kaduma läinud.

Head lugemist!

ROMDARYF

Leedu - Läti - Eesti

Kell pool viis öösel jõudsime Lätti. Selle sündmuse magas enamus maha. Kell 7.13 tehti äratus: olime Läti - Eesti piiril. Eesti ajaarvamise järgi oli juba 8.13 . Esimeses bensiinijaamas sõime hommikusöögi ja siis oli jäänud veel vähem kui 200 kilomeetrit Tallinnani.

Täpselt kell 12.00 peatusime Tallinnas huvikeskuse “Kullo” taga. Reis oli lõppenud. Mõnele meist tundus ta lühike kui suvi, teisele nagu sügis pikk. Aga ilus reis oli, lõbus reis oli, meeldejääv reis oli! Ja me matkame kindlasti veel!

Poola - Leedu

Hommik oli endiselt niiske ja jahe. Peale sööki, kuhu segati kokku kõik toiduülejäägid, ja asjade pakkimist asusime koduteele. Kell oli 9.15.

Nägime Poolat päevavalges ning peale Saksamaad jättis see pilt suhteliselt trööstitu ja halli mulje. Paar värvilist lisandit siiski oli. Nimelt seisis metsade vahel teepeenral iga 500 meetri peal “linnuke” ja pakkus teenuseid. Teiseks laiusid iga kahe kilomeetri järel tee ääres tuulikute, päkapikkude ja muu nänni “paradiisid”.

Bussis vaatasime videosid, sealhulgas alustasime ka oma reisi video vaatamist. Oma film oli muidugi kõige põnevam, aga teine, mis meelde jäi, oli “Trauma”, seda tänu oma julmadele ja jälkidele stseenidele. Kell 12.00 jõudsime Poznanisse ja 17.30 Varssavisse. Leeduni jäi veel üle viie tunni.

Bussi eesotsas avati taas nn vaba mikrofon, seekord lõppeva matka elamuste jagamiseks. Mägede ja looduse erakordne ilu, tipu vallutamine, ilusad ilmad Prantsusmaal ja Hispaanias, tore seltskond – seda ütlesime-mõtlesime kõik, kuid igaühel oli veel isiklikke eelistatumaid muljeid.

Mäed olevat nagu haigus, muudkui kipud jälle tagasi, väitis Galina, kuid ka Pariis võib niimoodi mõjuma hakata. Pinginaaber Jelenagi oli nõus. Jana ja Lena oleksid Pariisi jäänudki, kuid bussijuhid ei lubanud. Lisaks üllatas tüdrukuid mägedes leitud kristallselge vesi. Olavile jättis erilise mälestuse matkal peetud sünnipäev alates hommikusest vettekukkumisest lõpetades tippu jõudmisega ja hiljem peoga õhtuhämaruses. Ka tekkinud tutvused mustlaste ja pedrodega olid mäletamist väärt. Indreku eredamate mälestuste hulka mahtusid lumest vette hüpped ja öised ujumised Vahemeres, samuti esmakordne magamine lageda taeva all. Siimule jäid elamused bussisõidust mägedes, Torrese veinikeldrist ja Praha õllekatest; Rainile ja Margitile aga Zaragoza pargist ja seal jalutavatest pruutpaaridest ning Pariisi giidist. Rain tundis veel headmeelt viimase peal matkasaabaste üle. Annel oli mägedes iga päevaga üha paremaks läinud, nii et kahjugi ära tulla. Lisaks oli ta Zaragozas leidnud reklaamposti seest tualettruumi ja saanud sügava mulje Louvre’is nähtud “Mona Lisast”. Enel jälle olid eredamad mälestused seoses S. Dali muuseumiga, aga ka Pariisiga. Mägedes oli lumi tema jaoks liiga libe olnud. Tiiule meenus, et tal oli õnnestunud Pico de Aneto lausa kaks korda vallutada. Tarmo kui rühma viimane esineja märkas ka grupijuhte tänada ning teatas, et oli nautinud kõiki üritusi nii bussis, mägedes, linnades kui ka telkides. Küllap olime lõpptulemusena kõik temaga nõus.

Poola - Leedu piiril olime lõpuks kell 23.03. Läks kõigest pool tundi ja see takistus oli ületatud. Rõõm oli suur, et kodu juba nii lähedal oli. Leedus tegime bensiinijaamas tunniajase söögipeatuse ja seejärel sõitsime edasi Eesti poole. Bussis toimus veel soovikontsert. Kõlasid soololaulud: “Kanarbik ja põdrakanep” (Priidu soolo esituses kõigepealt ja siis ühendkoorid järgi) ning “Jahimehe laul” ning grupiviisilised tänulaulud. Vaatasime edasi reisi videod, kuni akut jagus ja rahval uni peale tuli.