Šveits - Prantsusmaa

Hommikul enam vihma ei sadanud. Hoopis päike tuli pilvede tagant välja ja eemal tõusis udu mägede vahelt. Avastasime end ilusa vaatega kohast: viljapõllud, külad mäenõlvadel.

Peale hommikusööki ja asjade pakkimist sõitsime edasi. Zürichi tuled olime juba eelmisel õhtul selja taha jätnud. Nüüd kulges tee piki lääne piiri. Paremat kätt jäi Juura mäestik ning vasakult möödusid järgemööda Neuchâteli järv, Lausanne linn ja Genfi järv. Genfi jõudsime enne keskpäeva. Väljas oli suur suvi ja sooja 28 kraadi.

Tahtsime külastada ÜRO Euroopa keskust. Kuna see aga osutus tasuliseks ja vastuvõtjate poolt mitte eriti oodatuks, siis me loobusime. Tegime pilti väljaku keskel seisvast hiiglasuurest murtud jalaga toolist, mis on püstitatud maamini ofritele, ja sõitsime edasi järve äärde. Imetlesime järve kaldapealseid ja 140 meetri kõrgust purskkaevu. Peatusime 15 minutiks, et teha ka ainuke ühispilt kogu seltskonnast. Taustaks valisime ühe selle linna vaatamisväärsustest - murukünka sees asuva lilledest kella. Ja see näitas õiget aega: 12.28 juuli 1998.

Peale kümnekonna kilomeetri pikkust sõitu peatusime Šveitsi - Prantsusmaa piiril ning pool tundi hiljem sõitsime juba mööda Prantsusmaad. Itta jäid Lääne-Alpid ja vähem kui saja kilomeetri kaugusele Mont Blanc, kuhu osa seltskonnast kavatseb 1999.a. suvel minna. Just paar päeva tagasi olime vaadanud videost filmi 1997. aastal matkaklubi poolt korraldatud Alpide matkast ja MB vallutamisest. Lühidalt öeldes: vinge värk! Meie aga keerasime sellele tipule selja ja võtsime suuna Lyoni linnale.

Õigepea peale piiri tegime peatuse bensiinijaamas: sealt sai veini osta. Et kraami kauemaks jätkuks, segas osa seltskonnast seda 1 : 1 veega (see on veini solkimine). Meeleolule see mõjus. Lyonis oli samuti peatus. Anti tund aega, et saaksime oma toidu-, joogi- ja veinivarusid täiendada.Mõelda vaid veini liiter oli seal ainult 25 kr.

Kell viis õhtul jätkus sõit Vahemere suunas. Bussis läks suureks peoks: jõime veine valgeid – punaseid – roosasid läbisegi, degusteerisime hallitusjuustusid, laulsime ja tantsisime. Samal ajal möödusid bussiakna tagant Nimes, Montpellier… ja seal ta oli see kauaoodatud Vahemeri. Nüüd jäi vaid üks soov: ujuda! Üllatusena oli vesi minu jaoks päris soe, aga väga soolane. Soome laht on selle kõrval lausa mage.

Enamus meist veetis seekord öö telgita, magades lageda taeva all mati peal magamiskoti sees. Õhtu oli mõnus soe ning taevas selge ja tähti täis. Ainus segav asi oli raudtee saja meetri kaugusel, kus iga veerand- või pooltunni järel sõitis rong ja väristas maad. Aga mis meil sellest! Peale nii suurt veinijoomist ja tõsist veeshulpimist oleks võinud seal ükskõik mis sõita. Meie magasime.