Andorra - Hispaania

Taevas säras päike ja meie läksime ujuma – nii algas see päev. “Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö”… Ja miks ka mitte! Kell oli 8.35, kui buss ööbimiskohast välja sõitis. Hispaania poole.

Kiirteel sõitsime kuni Perpignani linnani ja siis pöörasime kõrvalteele mägedesse. Olime jõudnud Püreneedesse. Ees oli kahe kuru ületamine bussiga. Kurud Püreneedes asuvad 1,5 … 2 kilomeetri kõrgusel merepinnast ning seetõttu kulus sinna jõudmiseks tunde, sõites mööda mäeaheliku külge vähehaaval kõrgust lisades edasi-tagasi. Kuna teeäärsed piirded olid väga madalad ja tee kitsas, kujunes see retk elamusterohkeks. Bussis käis äge kommenteerimine ja pildistamine.

Kell 14.15 oli meie ees kääbusriik Andorra (pindala vaid 465 km²). Ületasime taas ühe aheliku. Tõus oli ränk ja buss kippus vastu hakkama. Ka kurvide raadiused tahtsid bussi jaoks väikeseks jääda.

Peale peatust bensiinijaamas jõudsime umbes poole nelja ajal pealinna Andorra la Vellasse. Siin tegime kahetunnise pausi supermarketis. Ostsime süüa, juua, nänni. Siin algasid veini liitri hinnad juba 9 kr ja viski 1.5l Red Lebel ainult 180 kr. Osa meist käis kaheksajalgu söömas – täitsa omapärased tegelased – ja head ka peala kõige.

Kell seitse õhtul olime juba 3 minutit bussis sõitnud ja jõudnud Andorra – Hispaania piiripunkti. Piirivalvur käis sees bussi patsutamas – koputamas ning lõpuks lasi meid oma teed minna. Hispaaniasse.

Sõit Püreneede mäestikus jätkus, aga need kõrgused meid enam ei vapustanud. Hakkasime võistlema nööri otsas rippuva pliiatsi pudelisse ajamises. Seda kõike sõidu ajal, mil iga bussinõksatus võistleja plaanid segi lõi ja vaatemängule põnevust lisas. Siiski kulus võitjal aega kõigest 58 sekundit.

Tol õhtul me bussirikke tõttu matkapiirkonda välja ei jõudnud. Telkisime ühel teeäärsel laiendil järsaku serval. Kobasime pimedas süüa ja ronisime magama. Hoolimata karmist küljealusest läks ka see öö märkamatult.