Esimesena on näha viimane sissekanne. Et kõik kenasti algusest alates läbi loetud saaks, siis selleks on paremas servas reisikiri päevade kaupa ära jagatud - klikka aga kenasti seal!

Monday, July 20, 1998

2.matkapäev: Vallibierna kuru (2720m) - 2810m - 2650m

Hommikul istus päike ikka veel mägede taga ning ilm oli külm ja tuuline. Meie grupp alustas tõusu Vallibierna mäekurule kell 8.30. Kuivanud rohi, kivid, klibu, lumi jäid kordamööda jalgade alla. Tund aega ronisime aina ülespoole ja 9.30 olime lõpuks kõik 2720 meetri kõrgusel kurul. Klõpsutasime fotoaparaate, kustutasime janu, sõime šokolaadi ja halvaad. Tuulel oli siin vaba maa puhuda ja oleks meist mõne kindlasti ühes viinud, kui jaksu oleks lõpuni jätkunud.

Mööda sama aheliku nõlva ronides jõudsime kell 11.00 järgmisele kurule 2810 meetri peale. Siin said soovijad juba lumes puhata. Allaminekul ootas ees matka üks ohtlikumatest laskumistest, kuid kõik läks õnnelikult. Orgu jõudes kappasime edasi piki Bacardose ahelikku, kuni 12.00 tegime Cap de la Vall järve ääres lõunapausi. Olime selle tunniga andnud kõrguses tagasi 180 meetrit.

Hoolimata jalgadele tekkinud villidest, jätkasime teekonda kell 13.15. Ületasime B. aheliku ja kulutasime üle tunni ronimisele mööda teist ahelikunõlva. Vasakul kõrgusid juba tipud üle 3000 meetri ja paremal laiutas Salenques’ org 2300 meetri peal ning meie kõlkusime seal kuskil vahepeal.

Kell 14.45 peatusime peaaheliku idaserval 2650 meetri kõrgusel. Olime kõik päris väsinud ja järgmine tõus kurule tundus selleks õhtuks liiast olevat. Nii otsustasid rühmajuhid, et sel päeval rohkem aktiivselt edasi ei liiguta. Anti hoopis käsk telgikohta otsima hakata.

Enamus meie grupist otsustas ööbida all orus jõekaldal. Nii kolisime kõik õhtusöögiks alla samale kõrgusele mis eelmisel ööl (nii et ei mingit progressi!). Üks telkidest kerkis lumele, teine pandi püsti jõe keskele vähem kui 10 m² suurusele saarekesele. Ülejäänud leppisid kivisema, kuid kuivema kohaga. Peale seda läks aega haigete õlgade ja jalgade ravimisele ning kreemitada tuli ka päikesest põlenud nägu ja käsi.

Sellest õhtust sai kogu matka külmim õhtu: isegi päike, mis vaatamata külmale tuulele siiski tugevalt kõrvetas, ega soe toit ei suutnud püsivamat heaolu tagada. Maru möllas ja tahtis kohati telkigi kaasa viia. Tuli ise telki sisse pugeda, et seda paigal hoida. Ja nii kogu öö.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home