Tšehhi

Hommikul tervitas meid päike. Ilm oli tõsiselt suvine ning kotist võis rõõmuga õhemad riided selga panna. Pesime end teeäärses bensiinijaamas autopesuks mõeldud vooliku all ja öine unine raskus sai nagu käega pühitud.

Jätkus teekond Tšehhi suunas. Varssavi oli juba selja taga. Möödusime ka Wroclawist. Seejärel ilmusid meie teele esimesed mäed Sudeedid ja kell 11.30 ületasime Poola – Tšehhi piiri.

Hradec Královes me plaanijärgset 8-tunnist peatust ei teinud, vaid otsustasime riskida ja sõita Prahasse. Ees oli veel üle saja kilomeetri. Hoolimata ajast, mis kulus suhtlemisele Tšehhi politseiga, saabusime ööbimispaika pealinnas õigeaegselt. Kell oli kaks pärastlõunal. Telgid panime püsti äärelinna kämpingusse “Sokol”. See luksus koos pesemisvõimalusega läks näo peale maksma 189 tšehhi korunat. Bussi külje all parklas sai söödud ka esimene ühine potitäis makarone, mille valmistas esimeses kokanaadis olnud Heinz.

Peale sööki võtsime suuna kesklinnale. 12 koruna eest sõitsime 20 minutit bussiga ja 20 minutit metrooga ning kohal me olime. Ekskursiooni alustasime mäe otsas asuva Hradcany linnaosa kitsastelt tänavatelt. Sinna jõudmiseks pidime mööda lõputuna näivat kaldus astmetega treppi pidi üles ronima. Möödusime uhkest Svatý Vit’i katedraalist ja presidendilossist, pildistasime end koos auvalvega lossiväravate ees ning nautisime ka avanevat vaadet linnale. Edasi jalutasime läbi Malá Strana linnaosa Vltava jõeni ja siis 520 meetrit mööda Karli silda. Sellel sillal oli näha nii käsitöölisi kui ka muusikuid, kuid kõige erilisema mulje jättis meile üks klaaside-orelil mängiv mees – see oli lausi imeline, mis ta veega täidetud klaasidest oskas välja mängida.

Maabusime Staré Mesto linnaosas, kus tänavatel ekseldes jõudsime lõpuks turuväljakule. Siin asus kuulsa 1490. aastast pärit astronoomilise kellaga vana raekoda. Tolle kella mängu nägime – kuulsime täistunnil kell kaheksa õhtul. Peale seda oli kõigil vaid suur õllejanu. Tormasimegi läbi linna Praha vanimasse õllerestorani “U Flekú”, mis 1999. aastal pidi saama 500-aastaseks. Võtsime kohad sisse restorani siseõues suurte puude all kahel pool pikka-pikka lauda. Kõigile serveeriti 49 koruna eest pooleliitrine kann tumedat õlut. Lõime omavahel kokku, laulsime ära “Õllepruulija” ja ajasime sellega personali pabinasse. Seejärel võtsid aktiivsemad naised kolm pillimeest ette ja veidi aja pärast kargas peaaegu kogu meie laudkond jenkat. Järgnesid tibutants, rock’n’roll, polka. Higi tilkus, õlu voolas ja hirmus lõbus oli. Ja kohalikud, kuigi meist lõuna pool elav rahvas, tundusid meiega võrreldes väga põhjamaiselt rahulikud olema. Lõpetasime selle pulli 22.30 ning asusime tagasiteele kämpingusse. Kell oli üle kesköö, kui lõpuks jälle horisontaalsesse asendisse saime. Praha on ilus.