Esimesena on näha viimane sissekanne. Et kõik kenasti algusest alates läbi loetud saaks, siis selleks on paremas servas reisikiri päevade kaupa ära jagatud - klikka aga kenasti seal!

Tuesday, July 21, 1998

3.matkapäev: Salenques’ (2810m) - Barrancs’ kuru (2480m) - 2400m

Peale ööd veekohina saatel leidsime end ikka keset tuulist ja külma hommikut. Kõigele lisaks ähvardasid mägede tagant veel suured hallid pilved. Sisimas valmistusime halvimaks, kuid tegelikult ei jätnud päike meid ka sel päeval maha.

Tõusu Salenques’ ahelikule alustasime kell üheksa hommikul ja kohe alguses mööda liustikku. Peale seda teelõiku tuli edasi ronida mööda kive ja klibu, millel oli kohati juba päris keeruline end libastumast hoida. Sel tõusul ühinesime Manni viisikuga ja olime nendega koos kuni jalgsimatka lõpuni.

10.30 seisime kõik õnnelikult kurul 2810 meetri kõrgusel. Puhkasime, taastasime jõuvarusid, pildistasime ja kirjutasime altpoolt tulevale Heino rühmale mahlaka emotsionaalse tervituse. Igaks juhuks.

Teekond jätkus poole tunni pärast laskumisega mööda Tempestades’ liustikku. Lasime suusa- ja kelguliugu ning kalpsasime-hüppasime muidu mööda lund allapoole. Jalad mõnusalt märjad peatusime veidikeseks ühe väikese jõekese kaldal. Kätte oli jõudnud keskpäev ja ilmgi ilusaks läinud. Puhkasime ja värskendasime end, vaimustusime eemal orus kepslevatest kitsedest.

Ees ootas Barrancs’ kuru ületamine. Kell 12.30 olimegi taas kõrgust juurde võtnud ja asusime 2480 meetri kõrgusel. Seda kõike aga vaid selleks, et laskuda jälle alla 2400 peale. Lisaks sattusid osad grupist hoogu ja marssisid päris orgu kahe jõe ühinemiskohta välja. Neil tuli hiljem tagasi üles ronida.

13.30 oli lõunapaus Barrancs’ jõe kaldal. Pico de Aneto oli siit juba silmaga näha. Lootsime peale lõunat ühineda esimese grupiga, kuid see lootus ei täitunud. Peale paaritunnist tühja ootamist märkasime neid katsel kaljusid pidi turnides rada lõigata. Algas äraarvamismäng, kas neil trikk õnnestub, kuhu nad suunduvad ja miks nad just sinna lähevad. Kõik oli nagu peopesa peal.
Nii möödus tubli tund aega. Vahepeal käisid meie nooremad mehed edasiminekuks ühte rada testimas ja leidsid selle ülejõukäiva olevat. Siis läksid rühmajuhid vastu otseteest loobunud Heino grupile, et edasiliikumise osas nõu pidada.

Järgneva ootamise ajal köitis meie tähelepanu lähenev ilmastikunähtus: pilved ronisid üle naaberaheliku ja asusid all orgu täitma. Kui org täis sai, hakkas hall tihedus meile lähenema (lausa minutitega mattus me ümbrus nendesse). Päike kadus ära ja külm hakkas jälle naha vahele pugema. Ronimisest ei tulnud enam midagi välja; rühmajuhidki jõudsid vaevu enne pilvi tagasi. Leppisime paratamatusega: tuli ööbima jääda. Püstitasime telgid ja sõime õhtust. Kokkade energiaülejäägi tõttu lendas osa pajaroast potist välja. Meie saime nalja ja laagrisse eksinud närb rebaseline öösel midagi kõhtu. Niimoodi tagasihoidlikult lõppes jälle üks matkapäev.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home