Hispaania: Torres S.A. (Vilafranca del Penedès) - Salvador Dali (Figueres)

Sel hommikul ärkasime automürina peale. Selgus, et olime ööbinud karjääri viiva tee kõrval ja hommikul oli alanud igapäevane materjalivedu. Peale sööki lasime sealt tolmu seest kähku jalga. Tee peal vallutasime ühe bensiinijaama, kus harrastasime mitmesuguseid veeprotseduure ja ajasime tigedaks kohaliku kütusemüüja. Saime siiski eluga tulema.

Kell oli 10.30. Vilafranca del Penedès ja Miguel Torres S.A. – Hispaania kuulsamaid ja paremaid veinikeldreid - oli meie järgmine ekskursioonipaik. Siin asusid viinamarjaistandused, töötlemistsehhid, veinikeldrid, administratsioon, müügipunkt. Siin oli loodud omaette elustiil, olemisevorm. Meile näidati videofilmi M.Torrese firma ajaloost ja tänapäevast, sõidutati läbi istanduse, viidi tsehhide territooriumile. Pikemalt peatusime veinikeldris, kus vein tammevaatides laagerdus. Neli koridori, kokku kaks kilomeetrit pikk, vaadid kahes kihis koridori mõlema seina ääres. Pilt oli võimas!

Peale ringkäiku toimus kauaoodatud degustatsioon: üks valge, üks roosa, kaks punast - noor ja nelja-aastane vein. Lisaks võis võtta juustu, küpsist, pähkleid, kartulikrõpse. Kõik läks nagu kerisele: mitte midagi ei jäänud järele. Kui juba maksta - siis ka selle eest süüa-juua. Tekkis vallatu ja lõbus meeleolu. Kuigi 880 peseetat oli juba läinud, oli nüüd igaüks valmis pudeli veini või reklaamsärgi peale veel raha kulutama.

Sõitsime tagasi põhja poole. Veidi enne piiri keerasime peateelt kõrvale, et külastada Salvador Dali teater-muuseumi Figuerese linnas. See oli roosa maja, mille katusel ilutsesid kanamunad ja inimkujud. Kell oli neli pärastlõnal. Sissepääsu ees lookles kuni 100 meetri pikkune järjekord, mida meil õnnestus eirata. Kuna olime suur grupp, siis lasti meid väljaspool järjekorda sisse. Vähem kui poole tunni pärast olime sees. Siin kohtusime Dali enda sõnul tema unenägudega. Sürrealismi leidus kõikjal. Maalid, ehted, kujud, punane huultekujuline diivan, nina kujuga kamin, mitmesugused kombinatsioonid jm. Kogu maja oli algusest lõpuni kunsti täis ja aega kõige vaatamiseks kippus väheks jääma. Viimased meist lahkusid muuseumist veidi enne kella seitset õhtul.

Järgmised kaks tundi jalutasime linna peal, sõime kohvikutes, kulutasime veel peseetasid suveniiride ja söögi ostmiseks. Osad käisid ära 18. sajandil ehitatud Sant Ferrani kindluses ja jätsid endist sinna külalisteraamatusse jälje maha. Linnast lahkusime kell üheksa õhtul. Veel kümmekond kilomeetrit ja jätsime hüvasti ka Hispaaniaga.

Väljas oli juba pime ja nii tuli Prantsusmaal vaid ööbimiskoht leida. Peatusime lõpuks raudtee ääres parklas ja magasime üle raudtee künklikul karjamaal.