[Hispaania reisikiri 1998]

Kuidas kõik algas..

2008-10-06T20:14:00.007+03:00

Kui ma paar aastat juba ülikoolis olin käinud, siis plaanisin Euroopasse häälega reisima minna (PS. seda tegin ma tegelt ka.. aga veidi hiljem). Avaldasin selle mõtte ka kodustele - kuid arvata oli, et neile see väga ei meeldinud - oli ju siis alles aasta 1998.

Aga et mitte mu reisiindu maha suruda leidsime kuskilt ajalehest, et Tallinnas tegutseb (PS. enam ei tegutse) selline põnev klubi nagu NMK - Noorte Matkaklubi ('Kullo' hoones), kes plaanib suvel põnevat reisi Hispaaniasse. Aga et mitte asi liiga vaid kultuuri reis ei oleks, siis plaaniti võtta ka Põhja-Hispaanias Püreneede kõrgeim tipp Pico de Aneto (3404m).

Sellest reisist alates on mind mäed ikka ja uuesti köitnud (küll madalamad, küll kõrgemad, küll jäisemad, küll kivisemad): Koola 1998/1999 - Alpid 1999 - Alpid 2001 - Krimm 2001 - Alpid 2003 - Kaukaasia 2004 - Nepaal 2007

Läksingi, siis asja uurima, ning suvel saigi sellest reisist osa võetud. Nüüd siis (10.a. hiljem) panen reisikirja uuesti välja. Mingil imelikul põhjusel esimene versioon on netist kaduma läinud.

Head lugemist!

ROMDARYF

Leedu - Läti - Eesti

1998-08-01T11:40:00.000+03:00

Kell pool viis öösel jõudsime Lätti. Selle sündmuse magas enamus maha. Kell 7.13 tehti äratus: olime Läti - Eesti piiril. Eesti ajaarvamise järgi oli juba 8.13 . Esimeses bensiinijaamas sõime hommikusöögi ja siis oli jäänud veel vähem kui 200 kilomeetrit Tallinnani.

Täpselt kell 12.00 peatusime Tallinnas huvikeskuse “Kullo” taga. Reis oli lõppenud. Mõnele meist tundus ta lühike kui suvi, teisele nagu sügis pikk. Aga ilus reis oli, lõbus reis oli, meeldejääv reis oli! Ja me matkame kindlasti veel!

Poola - Leedu

1998-07-31T11:39:00.001+03:00

Hommik oli endiselt niiske ja jahe. Peale sööki, kuhu segati kokku kõik toiduülejäägid, ja asjade pakkimist asusime koduteele. Kell oli 9.15.

Nägime Poolat päevavalges ning peale Saksamaad jättis see pilt suhteliselt trööstitu ja halli mulje. Paar värvilist lisandit siiski oli. Nimelt seisis metsade vahel teepeenral iga 500 meetri peal “linnuke” ja pakkus teenuseid. Teiseks laiusid iga kahe kilomeetri järel tee ääres tuulikute, päkapikkude ja muu nänni “paradiisid”.

Bussis vaatasime videosid, sealhulgas alustasime ka oma reisi video vaatamist. Oma film oli muidugi kõige põnevam, aga teine, mis meelde jäi, oli “Trauma”, seda tänu oma julmadele ja jälkidele stseenidele. Kell 12.00 jõudsime Poznanisse ja 17.30 Varssavisse. Leeduni jäi veel üle viie tunni.

Bussi eesotsas avati taas nn vaba mikrofon, seekord lõppeva matka elamuste jagamiseks. Mägede ja looduse erakordne ilu, tipu vallutamine, ilusad ilmad Prantsusmaal ja Hispaanias, tore seltskond – seda ütlesime-mõtlesime kõik, kuid igaühel oli veel isiklikke eelistatumaid muljeid.

Mäed olevat nagu haigus, muudkui kipud jälle tagasi, väitis Galina, kuid ka Pariis võib niimoodi mõjuma hakata. Pinginaaber Jelenagi oli nõus. Jana ja Lena oleksid Pariisi jäänudki, kuid bussijuhid ei lubanud. Lisaks üllatas tüdrukuid mägedes leitud kristallselge vesi. Olavile jättis erilise mälestuse matkal peetud sünnipäev alates hommikusest vettekukkumisest lõpetades tippu jõudmisega ja hiljem peoga õhtuhämaruses. Ka tekkinud tutvused mustlaste ja pedrodega olid mäletamist väärt. Indreku eredamate mälestuste hulka mahtusid lumest vette hüpped ja öised ujumised Vahemeres, samuti esmakordne magamine lageda taeva all. Siimule jäid elamused bussisõidust mägedes, Torrese veinikeldrist ja Praha õllekatest; Rainile ja Margitile aga Zaragoza pargist ja seal jalutavatest pruutpaaridest ning Pariisi giidist. Rain tundis veel headmeelt viimase peal matkasaabaste üle. Annel oli mägedes iga päevaga üha paremaks läinud, nii et kahjugi ära tulla. Lisaks oli ta Zaragozas leidnud reklaamposti seest tualettruumi ja saanud sügava mulje Louvre’is nähtud “Mona Lisast”. Enel jälle olid eredamad mälestused seoses S. Dali muuseumiga, aga ka Pariisiga. Mägedes oli lumi tema jaoks liiga libe olnud. Tiiule meenus, et tal oli õnnestunud Pico de Aneto lausa kaks korda vallutada. Tarmo kui rühma viimane esineja märkas ka grupijuhte tänada ning teatas, et oli nautinud kõiki üritusi nii bussis, mägedes, linnades kui ka telkides. Küllap olime lõpptulemusena kõik temaga nõus.

Poola - Leedu piiril olime lõpuks kell 23.03. Läks kõigest pool tundi ja see takistus oli ületatud. Rõõm oli suur, et kodu juba nii lähedal oli. Leedus tegime bensiinijaamas tunniajase söögipeatuse ja seejärel sõitsime edasi Eesti poole. Bussis toimus veel soovikontsert. Kõlasid soololaulud: “Kanarbik ja põdrakanep” (Priidu soolo esituses kõigepealt ja siis ühendkoorid järgi) ning “Jahimehe laul” ning grupiviisilised tänulaulud. Vaatasime edasi reisi videod, kuni akut jagus ja rahval uni peale tuli.

Belgia - Saksamaa - Poola

1998-07-30T11:37:00.000+03:00

Kella viie ja kuue vahel jõudsime Saksamaale. Belgia oli jäänud möödunud öö pimedusse. Vaid üksikud märkasid tema tulesid. See päev möödus Saksamaal kiirteedel. Vaatasime videofilme, sõime, magasime. Ainsana tegime pooletunnise peatuse Hannoveris: mõnel oli toidutagavara otsa saanud. Berliinist paistis meieni vaid teletorn.

Poola piiri lähedal jäime umbes kolme kilomeetri pikkusesse piiriületamise järjekorda. Saime jalutada, lehvitasime mööduvate veoautode juhtidele. Lõpuks ajas äikesevihm meid tagasi bussi. Piiripunktis tekkis meil probleem paberitega ja läks veel aega. Kokku kükitasime Saksa - Poola piiril üle kolme tunni. Kell 23.30 lubati meil taas siseneda Poola Vabariiki, teist korda sel reisil.

Hääletuse 19 : 17 tulemusena veetsime selle öö bussist väljaspool. Poola metsas. Panime telgid üles ja tegime viimase ühise õhtusöögi: kõigile tuttava vana hea riisipudru sibula ja konservilihaga. Suitsetajad valmistasid suures suitsunäljas endile tubakapulbrist ja paberilehtedest konisid ning rüüpasid sinna kõrvale väheke õlutit. Peale sööki otsustasime maha pidada meie reisi pulmad. Pruut oli olemas, aga peiut ei leitud kusagilt. Viimane jäigi tol ööl leidmata. Läksime üle hoopis lauspulmadele ja panime telkide kaupa paare kokku. Viimased pulmalised said rahu alles kella nelja ajal öösel.

Prantsusmaa: Pariis

1998-07-29T11:35:00.003+03:00

Ilm ei näidanud paranemise märke ka hommikul: oli pilves, külm ja tuuline. Oodatud-loodetud suvi oli äkki kadunud.

Meil tuli laagrist lahkuda kell 7.45, et 10.00 kohtuda Pariisis giidi Sven Soomerega. Pool tundi varem peatusimegi kokkulepitud kohas Vabariigi väljakul. Kell 10.15 algas neljatunnine bussiekskursioon, mis pidi andma ülevaate Pariisi suurimatest vaatamisväärsustest. Giid ei olnud “suu peale kukkunud” ja nii sattus faktide vahele ka palju nalja. Ooperi väljak ja Ooperiteater; Vendomi väljak ja hotell “Ritz” ja printsess Diana teekond surmatoova tunnelini; Eiffeli torn, mis pidavat olema “kullast ja üle värvitud”; kuulsaim Triumfikaar; Suur Kaar ja Pariisi nn “Manhattan”; Champs Elysees avenüü; Invaliidide haigla koos kirikuga, kus asuvat Napoleon I haud; Rodini skulptuuride aed, koos oma”Põrguväravate” ja “Mõtlejaga”; Concorde väljak ja Tuileries’ aed; kunstigigant Louvre; Seine’i jõgi ja kuningaloss ja kellamehe Quasimodo Notre Dame katedraal; Montmartre mägi ja palverändurite Sacré-Cóeuri basiilika.

Meile jäi rohkem kui seitse tundi veel aega, et külastada Pariisis vaatamisväärsusi oma äranägemise järgi. Osad liikusid jalgsi, teised jälle kasutasid metrood, et jõuaks rohkem näha. Külastati uuesti Eiffeli torni, Notre Dame’i, Louvre’i, Triumfikaart, Rodini aeda jm. Tehti sisseoste, käidi söömas, õlut joomas, istuti tänavakohvikus.

Lahkusime Pariisist kell 22.30 siis kui ta alles ärkas ja jätkasime sõitu Belgia suunas. Prantsusmaal tegime tee ääres veel õhtusöögiks peatuse. Öö veetsime bussis, et ei peaks järgmist ööd Saksamaal olema.

Prantsusmaa: teel Pariisi poole

1998-07-28T11:34:00.000+03:00

Hommikul sõitsime edasi Pariisi poole. Päike säras ja taevas oli selge. Plaanisime teha tee peal veel ujumispeatuse, et päev ei jääks meelde vaid kui bussis istumine. Paraku aga läks teisiti. Kõik leitud jõed olid, kas väikesed või sopased või mõlemat.

Rahvas oli kuidagi loid: sõi, magas, vaatas järjest videofilme. Aknast nägime heinamaid, metsasalusid, kadakaid, viljavälju. Väga kodune pilt! Tundus, et oleme Eestis. Peale lõunat “kaunistas” vaadet veel vihm. Nii et eestilik pilt sai täiuslik!

Peatusime ühes parklas, et õhtust süüa ja kraani all end pesta. Vihma küll ei sadanud, aga ilm oli ikka külm ja niiske. Hea oli, et joogiks sai seekord kuuma mustikakiselli.

Ööbida tahtsime Pariisile lähemal, et hommikul varem linna jõuda. Seetõttu sõitsimegi keskööni ja peatusime teises parklas. Telgid panime üles bussi kõrvale puude alla nö vagude vahele ja kadusime kohe magama.

Hispaania: Torres S.A. (Vilafranca del Penedès) - Salvador Dali (Figueres)

1998-07-27T11:30:00.001+03:00

Sel hommikul ärkasime automürina peale. Selgus, et olime ööbinud karjääri viiva tee kõrval ja hommikul oli alanud igapäevane materjalivedu. Peale sööki lasime sealt tolmu seest kähku jalga. Tee peal vallutasime ühe bensiinijaama, kus harrastasime mitmesuguseid veeprotseduure ja ajasime tigedaks kohaliku kütusemüüja. Saime siiski eluga tulema.

Kell oli 10.30. Vilafranca del Penedès ja Miguel Torres S.A. – Hispaania kuulsamaid ja paremaid veinikeldreid - oli meie järgmine ekskursioonipaik. Siin asusid viinamarjaistandused, töötlemistsehhid, veinikeldrid, administratsioon, müügipunkt. Siin oli loodud omaette elustiil, olemisevorm. Meile näidati videofilmi M.Torrese firma ajaloost ja tänapäevast, sõidutati läbi istanduse, viidi tsehhide territooriumile. Pikemalt peatusime veinikeldris, kus vein tammevaatides laagerdus. Neli koridori, kokku kaks kilomeetrit pikk, vaadid kahes kihis koridori mõlema seina ääres. Pilt oli võimas!

Peale ringkäiku toimus kauaoodatud degustatsioon: üks valge, üks roosa, kaks punast - noor ja nelja-aastane vein. Lisaks võis võtta juustu, küpsist, pähkleid, kartulikrõpse. Kõik läks nagu kerisele: mitte midagi ei jäänud järele. Kui juba maksta - siis ka selle eest süüa-juua. Tekkis vallatu ja lõbus meeleolu. Kuigi 880 peseetat oli juba läinud, oli nüüd igaüks valmis pudeli veini või reklaamsärgi peale veel raha kulutama.

Sõitsime tagasi põhja poole. Veidi enne piiri keerasime peateelt kõrvale, et külastada Salvador Dali teater-muuseumi Figuerese linnas. See oli roosa maja, mille katusel ilutsesid kanamunad ja inimkujud. Kell oli neli pärastlõnal. Sissepääsu ees lookles kuni 100 meetri pikkune järjekord, mida meil õnnestus eirata. Kuna olime suur grupp, siis lasti meid väljaspool järjekorda sisse. Vähem kui poole tunni pärast olime sees. Siin kohtusime Dali enda sõnul tema unenägudega. Sürrealismi leidus kõikjal. Maalid, ehted, kujud, punane huultekujuline diivan, nina kujuga kamin, mitmesugused kombinatsioonid jm. Kogu maja oli algusest lõpuni kunsti täis ja aega kõige vaatamiseks kippus väheks jääma. Viimased meist lahkusid muuseumist veidi enne kella seitset õhtul.

Järgmised kaks tundi jalutasime linna peal, sõime kohvikutes, kulutasime veel peseetasid suveniiride ja söögi ostmiseks. Osad käisid ära 18. sajandil ehitatud Sant Ferrani kindluses ja jätsid endist sinna külalisteraamatusse jälje maha. Linnast lahkusime kell üheksa õhtul. Veel kümmekond kilomeetrit ja jätsime hüvasti ka Hispaaniaga.

Väljas oli juba pime ja nii tuli Prantsusmaal vaid ööbimiskoht leida. Peatusime lõpuks raudtee ääres parklas ja magasime üle raudtee künklikul karjamaal.

Hispaania: Barcelona

1998-07-26T11:28:00.001+03:00

Äratus tehti kell kaheksa, et jõuaks süüa ja soovi korral ujuda. Kell 10.00 läks lahti üheksa tundi kestev linnaekskursioon. See algas jalutuskäiguga piki mereranda, mis sel kellaajal juba kihas inimestest. Sadama juures sattusime 300 peseeta eest mootorpaatidega sõitma. Nägime maailma suurimat kruiisilaeva “Grand Princess” (11 korrust kõigi mugavustega, suurim ujuvkasiino). Kuna ühel paadil mootor üles ütles, siis sadamasse tagasi sõitsid paadid köitega seotud paarisrakendis.

Jõudnud uuesti kuivale maale, võtsime suuna Kolumbuse ausambale. Sellest 60-meetrisest sai meie ringkäigu alg- ja lõpppunkt. Mööda Ramblat rahvamassides seigeldes leidsime tee Santa Cruzi katedraalini. Järgmiseks külastasime Antoni Gaudi loodud plastilise arhitektuuriga hooneid: Casa Milá, Parc Güell, Sagrada Familia. 31-kraadine kuumus sundis vahepeal jooma ning pikk jalutuskäik lõunapausi tegema.

Lisaks Gaudi loominguga tutvumisele käidi jõudu mööda ka kauplustes, vaatamas eelmise sajandi maailmanäituse ajaks ehitatud triumfikaart, jalutamas Ciutadella pargis ja loomaaias. Üllatuse valmistasid mustlaste osavad käed rahakoti omandamisel (ATENSIONE – ATENSIONE !!! Hoidke mustlastest eemale) ja seejärel nende “ausus” dokumentide tagastamisel.

Kell seitse õhtul kohtusime jälle Kolumbuse juures. Pool tundi hiljem istusime bussi ja lahkusime Barcelonast, jõudes linnulennult heita pilgu veel 1992. aasta olümpiakeskusele. Suuna võtsime lõunasse. Pimedus hakkas tagant kiirustama ka ööbimiskoha otsimisel. Lõpuks leitud küljealune sai kivine ja üksikute kuivanud rohupuhmastega, millest maantee jäi mõnekümne meetri kaugusel. Kui kõht oli täis söödud, kõlbas vaid magama ronida. Taas sai väljas ööbitud.

Hispaania: Huesca - Zaragoza - Barcelona

1998-07-25T09:33:00.002+03:00

Päike oli juba üleval, kui “söögipasun” hüüdma hakkas. Pesta saime end mingis “lõhnavas” kraavis ja asusime teele. Korjasime tee äärest peale ka jalgratturite rühma ja sõitsime välja Aragoni maakonna suuruselt teise linna Huescasse.

Linnaekskursioonil käisime Navarra väljakul ja veel astusime sisse 13…16. sajandil ehitatud stiilirikkasse katedraali. Hiljem anti poolteist tundi vaba aega linna peal kolamiseks. Kes veetis aega hiina restoranis, kes ostis poest head paremat, piilus baaridesse sisse või jalutas ringi Miguel Servet’ pargi skulptuuride, tiikide ja purskkaevude vahel.

Järgmiseks viis buss meid Ebro jõe kaldal asuvasse Aragoni pealinna ja Hispaania suuruselt viiendasse linna Zaragozasse. Kell sai kaks pealelõunal. Temperatuur väljas oli 36 kraadi. Suvi täies jõus! Peale lühikest peatust konnaga purskkaevu juures sisenesime veerand tundi hiljem hiigelsuurde nelja torni ja mitme kupliga kaetud Nuestra Señora del Pilar’i katedraali. Rikkalikult kaunistatud, särav, suursugune jne. Teise ühiskülastuse tegime Aljaferia lossi, kus oli võimalik näha islamistlikku nö pitsilist arhitektuuri. Lossi siseõues kasvasid tiigi kaldal ehtsad apelsinipuud. Oleks käe välja sirutanud ja … Ehitise teise tiiba, kus Aragoni maakonna parlament oma igapäevast tööd teeb, meid ei viidud.

Peale ekskursiooni vajusime seltskonniti linna peale laiali. Käidi kauplustes, istuti baarides. Vaatamata ei jäänud ka tulipunane päikeseloojang. Kell 21.30 jätsime aga Zaragozaga hüvasti ja algas 300 kilomeetri pikkune reis Kataloonia maakonna keskusesse ja Hispaania suuruselt teise linna Barcelonasse. Bussis vaatasime videofilme “Naked Gun 2” ja “Pulp Fiction”.

Kell oli neli öösel, kui buss peatus Barcelonas Vahemerest 150 meetri kaugusel. Julgemad meist käisid ujumas, enamus tahtis aga magada. Magamisplatsiks sai sel ööl linnapark. Telke ei olnud, WC-d ei olnud, aga sipelgaid oli, koeri oli, võõraid jalutavaid inimesi… ja oli ka bussitoolis magajaid.

6.matkapäev: 2050m - 1442m - Benasque’ raviveed

1998-07-24T09:30:00.001+03:00

Ikka veel ei sadanud vihma. Tuli märkida, et paremat ilma matkaks olnuks raske tahta. Päike paistis ja unised matkajad hakkasid alles kella üheksa ajal telkidest välja pugema.

10.30 olid esimesed juba sihtpunkti poole teele läinud. Meie rühmale anti edumaa, et kõik lõpetaks enam-vähem ühel ajal. Müttasime väikeste salkadena jõekohina saatel kõrgete puude vahel. Kuna vaatevälja peaaegu polnudki, tundus see tee lõputuna. Meile vastu rühkis mäkke inimesi kotiga ja kotita, koeraga ja koerata, üksi, perekonnaga, rühmaga. Paistis olevat nagu tavaline ajaviide. Kulus poolteist tundi ja kell 12.05 olime kõik õnnelikult all silla juures. Kõrgust oli vaid 1442 meetrit järele jäänud. Matk oli õnnestunud ja meeleolu viimase peal, kuid keha liiga juustune. Nii sihtisime mööda kruusateed paari kilomeetri kaugusele Senarta kämpingusse.

Kell sai üks. Järjekord pesusse oli pikk ja vesi muutus iga kasutaja järel üha jahedamaks. Kolmesaja hispaania peseeta eest sai matkatolm siiski maha sügatud. Kodust eesti sauna olnuks vaja, et end tõeliselt hästi tunda. Tervitasime kohalejõudnud bussirahvast ja giidi. Viimane oli küüti saanud kohalikult politseilt.

Kuna kämpingu dušš oli, nagu ta oli, ilm kuumas ja “graafika” naiste jalgadel tahtis leevendamist, siis nõudis rahvas Benasque’ ravivete külastamist. Viimane asus kõrgel mäenõlval ja sinna viis kitsas mägitee. Viimases kurvis tekkiski ekstreemne situatsioon: esimese korraga ei võtnud buss kurvi välja ja tagurdas kuristiku suunas, kuni kündis asfalti sisse. Lisaks viis teeäärne kivi keskmise bussiukse hinge puruks. Bussis tekkis kerge paanika ja rahvas ruttas välja. Kõik lõppes seekord õnnelikult.

Ravivetel läks aega umbkaudu kaks tundi. 70 protsenti seltskonnast käis 500 peseeta eest basseinis ujumas või nautis suurema summa eest rooma sauna. Joodi õlut, maitsti võileiba kohaliku singiga, mängiti piljardit. Ülejäänud seltskond ei tahtnud raha kulutada ja nautis vaba olemist. Kui ravivete võimalused olid ammendatud, jätkasime teekonda.

Järgnes rodu kilomeetreid Hispaania maastikel mägedest lauskmaani. Bussis läks veini ja õlle joomiseks ning juustu söömiseks. See tõi kaasa ülevoolava rõõmu, laulu ja tantsu. Melu vaibus alles ööbimiskohas pilkases pimeduses koperdades. Magasime öö mingis istanduses puude all sõnnikuhaisu sees. Vahet pole ju! Väiksem osa seltskonda puges telkidesse, teine osa magas lageda taeva all.

5.matkapäev: Creguena (2930m) - Creguena järv (2630m) - 2050m

1998-07-23T09:27:00.000+03:00

Hommik oli taas rõõmus ja päikest täis, kuigi rahvas loiuvõitu. Eks oli mõnda aega seda füüsist juba proovitud ja matkakulminatsioon ka selja taga! Nii loobusid viimase kuru alistamisest neli meie rühma liiget: Jana, mõlemad Lenad ja Olavi veel lahkusid Meelis ja veidi tõbine Madis , kolme rühma peale kokku kuus inimest, kes suundusid omapäi otseteed alla orgu bussi juurde. Kell 10.30 jätkasid ülejäänud matka. Kõndisime ümber järve ja alustasime tõusu Creguena ahelikule. Kargasime jälle kividel ja otsisime variseval kiviklibul kindlamat jalgealust. Kell 12.00 olime kurul 2930 meetri kõrgusel. See oli viimane kord olla nii kõrgel meie kuuepäevasel teekonnal.

Peale puhkust ja enese turgutamist šokolaadi abil laskusime alla Creguena järve kaldale. Möödus kaks tundi ja olime kaotanud kõrgust ligi 300 meetrit. Päike küpsetas, rahvas peesitas, kangemad uurisid selge veega järve põhja. See oli tohutult selge veega järv – lausa ennenägematu. Lõunasöögi jagamine tõi rühma jälle supipaja juurde kokku.

Peale lõunat jätkus rännak kividel. Kilomeeter kadus kiiresti. Lõpuks jõudsime maha märgitud matkarajale ja edasi läks tee ainult allapoole. Suunanäitajaks sai Creguena jõgi. Kividelt sattusime kõigepealt kuivanud rohu vööndisse, seejärel okaspuumetsa ja lõpuks segametsa. Maapind muutus liivaseks. Ronisime murtud puude alt läbi, tallasime pikalt mööda looduslikku puujuurtest moodustunud “treppi”.

Laagri panime üles jõe äärde põõsastesse 2050 meetri kõrgusele. Peale tavalist rühmadesisest õhtusööki tegime koos veel lõket, küpsetasime vorsti, laulsime. Ka sääsed aitasid kaasa. Lõpuks ajasid pimedus ja väsimus meid telkidesse. Tea ja Indrek otsustasid väljas magada ja sääskedega võidelda – kes öösel nii väga tüütama ei tulnudki.

Samal ajal nautisid kuus loobujat väikelinnas Benasque’s pakutut. Vestlesid kohalike “pedrodega” neile mõistmatus inglise keeles ja panid kesklinnas telkimisega korravalvurite närvid proovile.

4.matkapäev: Coronase kuru (3200m) - Pico de Aneto (3404m) - Coronase järv (2730m)

1998-07-22T09:17:00.002+03:00

Kätte oli jõudnud tipu vallutamise päev. Hommikuks olid pilved kadunud, taevas selge ja Aneto säras juba väljakutsuvalt päikeses. Nüüd ei saanud enam mingil juhul minemata jätta.

Ronimist alustasime kell 9.30. Ees ootas kilomeetrine tõus, sellest pool kaljudel, pool lumel. Koos vahepausidega kestis nn ettevalmistav etapp üle nelja tunni, enne kui saime edasi kõndida mööda Pico de Aneto “puiesteed”. Viimane kulges piki Aneto liustikku ja oli maksimaalselt kahe jalalaba laiune, tundus aga sama kindel kui kalju. Meist möödus ja meile tuli vastu mitmest rahvusest matkajaid-tipuvõtjaid. See Aneto osutus päris rahvarikkaks kohaks.

Vahepeal tõusul olid meie ühisjõud lagunenud kolmeks: kiiremad ja särtsakamad, aeglasemad ja rahulikumad ning julge isepäine üksiküritaja Indrek. See tekitas väheke segadust. Ühinesime aga õnnelikult kell 14.30 Coronase kurul. Olime siis 3200 meetri kõrgusel.

Jätsime oma seljakotid paari kaaslase valvsa pilgu alla ja ründasime viimast 200 meetrit. Ilma kotita “lendasime” selle poole tunniga ära. Enne tippu tegi asja põnevamaks ligi 15 meetri pikkune kaljuserv, mida mööda turnida tuli. Kell 15.10 seisid esimesed meist 3404 meetri kõrgusel – Püreneede lael Pico de Anetol. Päike säras silma ja ümbritsevad mäenukid olid kerge sinaka vine sees (see on tingitud õhu molekulidest – need teevad ta nähtavaks). Pildistasime end metallist risti taustal, heitsime pilgu pühapildile, jäädvustasime oma nimesid ristidele, nautisime vaadet ja oma enesetunnet. Tegijamad oskasid öelda, et sellist tipuilma pole enne nähtud – uskumatult selge ilm. Ei ühtegi pilve kuni silmapiirini.

Meie rühm plaanis just allaminekut, kui tippu ilmusid tuttavad näod Heino rühmast. Vaat see oli üllatus! Olime nii kindlad olnud, et nemad käisid juba hommikupoolikul tipus ära, ja seda suurem oli nüüd rõõm, et meil vallutusretk esimesena õnnestus.

Peale tipuvõttu järgnes reeglina laskumine. Meil tuli kurult kotid võtta ja seejärel laskuda edasi, kott seljas, mööda suhteliselt järsku Coronase liustikku. Lume lõppedes jätkasime veel poolteist kilomeetrit kõndimist kivide vahel.

Laagri panime üles 2730 meetri peale Coronase kolmest järvest suurima kaldale. Samal ajal kui viimased oma selle päeva matka lõpetasid, nautisid esimesed juba järve mõnusid ja lumest vette hüppeid – vat see oli alles elamus. Peale puhkust kell üheksa õhtul algas Olavi sünnipäevapidu. Peolauale ilmusid šampus, tequila ja rühmakaaslaste poolt valmistatud küpsisetort. Ka kingitused olid täiesti olemas – kohale iseloomulikud. Kõlasid sünnipäevalaulud, mängiti ringmänge. Lõpuks tüütas pimedus ära ja saabus öörahu. Peaks vist veel lisama, et vallutatud tipp nimetati ümber Pico de Olaviks.

3.matkapäev: Salenques’ (2810m) - Barrancs’ kuru (2480m) - 2400m

1998-07-21T09:07:00.002+03:00

Peale ööd veekohina saatel leidsime end ikka keset tuulist ja külma hommikut. Kõigele lisaks ähvardasid mägede tagant veel suured hallid pilved. Sisimas valmistusime halvimaks, kuid tegelikult ei jätnud päike meid ka sel päeval maha.

Tõusu Salenques’ ahelikule alustasime kell üheksa hommikul ja kohe alguses mööda liustikku. Peale seda teelõiku tuli edasi ronida mööda kive ja klibu, millel oli kohati juba päris keeruline end libastumast hoida. Sel tõusul ühinesime Manni viisikuga ja olime nendega koos kuni jalgsimatka lõpuni.

10.30 seisime kõik õnnelikult kurul 2810 meetri kõrgusel. Puhkasime, taastasime jõuvarusid, pildistasime ja kirjutasime altpoolt tulevale Heino rühmale mahlaka emotsionaalse tervituse. Igaks juhuks.

Teekond jätkus poole tunni pärast laskumisega mööda Tempestades’ liustikku. Lasime suusa- ja kelguliugu ning kalpsasime-hüppasime muidu mööda lund allapoole. Jalad mõnusalt märjad peatusime veidikeseks ühe väikese jõekese kaldal. Kätte oli jõudnud keskpäev ja ilmgi ilusaks läinud. Puhkasime ja värskendasime end, vaimustusime eemal orus kepslevatest kitsedest.

Ees ootas Barrancs’ kuru ületamine. Kell 12.30 olimegi taas kõrgust juurde võtnud ja asusime 2480 meetri kõrgusel. Seda kõike aga vaid selleks, et laskuda jälle alla 2400 peale. Lisaks sattusid osad grupist hoogu ja marssisid päris orgu kahe jõe ühinemiskohta välja. Neil tuli hiljem tagasi üles ronida.

13.30 oli lõunapaus Barrancs’ jõe kaldal. Pico de Aneto oli siit juba silmaga näha. Lootsime peale lõunat ühineda esimese grupiga, kuid see lootus ei täitunud. Peale paaritunnist tühja ootamist märkasime neid katsel kaljusid pidi turnides rada lõigata. Algas äraarvamismäng, kas neil trikk õnnestub, kuhu nad suunduvad ja miks nad just sinna lähevad. Kõik oli nagu peopesa peal.
Nii möödus tubli tund aega. Vahepeal käisid meie nooremad mehed edasiminekuks ühte rada testimas ja leidsid selle ülejõukäiva olevat. Siis läksid rühmajuhid vastu otseteest loobunud Heino grupile, et edasiliikumise osas nõu pidada.

Järgneva ootamise ajal köitis meie tähelepanu lähenev ilmastikunähtus: pilved ronisid üle naaberaheliku ja asusid all orgu täitma. Kui org täis sai, hakkas hall tihedus meile lähenema (lausa minutitega mattus me ümbrus nendesse). Päike kadus ära ja külm hakkas jälle naha vahele pugema. Ronimisest ei tulnud enam midagi välja; rühmajuhidki jõudsid vaevu enne pilvi tagasi. Leppisime paratamatusega: tuli ööbima jääda. Püstitasime telgid ja sõime õhtust. Kokkade energiaülejäägi tõttu lendas osa pajaroast potist välja. Meie saime nalja ja laagrisse eksinud närb rebaseline öösel midagi kõhtu. Niimoodi tagasihoidlikult lõppes jälle üks matkapäev.

2.matkapäev: Vallibierna kuru (2720m) - 2810m - 2650m

1998-07-20T09:00:00.001+03:00

Hommikul istus päike ikka veel mägede taga ning ilm oli külm ja tuuline. Meie grupp alustas tõusu Vallibierna mäekurule kell 8.30. Kuivanud rohi, kivid, klibu, lumi jäid kordamööda jalgade alla. Tund aega ronisime aina ülespoole ja 9.30 olime lõpuks kõik 2720 meetri kõrgusel kurul. Klõpsutasime fotoaparaate, kustutasime janu, sõime šokolaadi ja halvaad. Tuulel oli siin vaba maa puhuda ja oleks meist mõne kindlasti ühes viinud, kui jaksu oleks lõpuni jätkunud.

Mööda sama aheliku nõlva ronides jõudsime kell 11.00 järgmisele kurule 2810 meetri peale. Siin said soovijad juba lumes puhata. Allaminekul ootas ees matka üks ohtlikumatest laskumistest, kuid kõik läks õnnelikult. Orgu jõudes kappasime edasi piki Bacardose ahelikku, kuni 12.00 tegime Cap de la Vall järve ääres lõunapausi. Olime selle tunniga andnud kõrguses tagasi 180 meetrit.

Hoolimata jalgadele tekkinud villidest, jätkasime teekonda kell 13.15. Ületasime B. aheliku ja kulutasime üle tunni ronimisele mööda teist ahelikunõlva. Vasakul kõrgusid juba tipud üle 3000 meetri ja paremal laiutas Salenques’ org 2300 meetri peal ning meie kõlkusime seal kuskil vahepeal.

Kell 14.45 peatusime peaaheliku idaserval 2650 meetri kõrgusel. Olime kõik päris väsinud ja järgmine tõus kurule tundus selleks õhtuks liiast olevat. Nii otsustasid rühmajuhid, et sel päeval rohkem aktiivselt edasi ei liiguta. Anti hoopis käsk telgikohta otsima hakata.

Enamus meie grupist otsustas ööbida all orus jõekaldal. Nii kolisime kõik õhtusöögiks alla samale kõrgusele mis eelmisel ööl (nii et ei mingit progressi!). Üks telkidest kerkis lumele, teine pandi püsti jõe keskele vähem kui 10 m² suurusele saarekesele. Ülejäänud leppisid kivisema, kuid kuivema kohaga. Peale seda läks aega haigete õlgade ja jalgade ravimisele ning kreemitada tuli ka päikesest põlenud nägu ja käsi.

Sellest õhtust sai kogu matka külmim õhtu: isegi päike, mis vaatamata külmale tuulele siiski tugevalt kõrvetas, ega soe toit ei suutnud püsivamat heaolu tagada. Maru möllas ja tahtis kohati telkigi kaasa viia. Tuli ise telki sisse pugeda, et seda paigal hoida. Ja nii kogu öö.

1.matkapäev: Aneto küla - 1800m - Cap de Llauset järv (2350m)

1998-07-19T08:47:00.002+03:00

Sel hommikul lahkusime laagrist varem kui eelmistel päevadel. Kell oli kaheksa. Peale kahetunnist sõitu jõudsime Aneto küla juurde. Siin lahkus meist giid, et kuus päeva Hispaanias omapäi kolada. Ülejäänute meelekindlus pandi proovile järgmise karmi tõusuga mõne kilomeetri pikkusel teelõigul. Selle kõrval paistsid eelmise päeva üleelamised pisiasjana. Vaade muutus üha võimsamaks ja lõpuks kadus orupõhi täiesti silmist…

Sihtpunktiks oli suur lage plats 1800 meetri kõrgusel, kuhu oli materjale ladustatud. Siin algasid ettevalmistused matkaks: riiete ja jalatsite vahetus, koti pakkimine, toidu jagamine. Kõik see võttis aega ligi kaks tundi. Vahepeal saatsime teele jalgratturite rühma: Heli, Liili, Tõnu, Mati ja Peeter; ning kell 13.30 olime ka ise ronimiseks valmis. Tegime valmisolijatest pilti ja asusimegi teele. I grupp Heino juhtimisel: Heli, Mall, Siiri, Anne1, Laila, Priit, Reedik, Andrus, Ivo, Meelis – “Rebane”; läks kõige ees, Manni viisik: Mann, Ave, Diana, Tea, Madis; järgnes neile ja rivi lõpetasime meie koos ankrumehe Velloga .

Esimesed kilomeetrid kõndisime mööda kruusateed kuni Aicesa tunnelini. Tee läbi mäe lisas juba käidule ligi kaks kilomeetrit. Teiselpool mäge tervitas meid Llauset’ veehoidla, mille kaldal seisid autod ja kümmekond inimest pidas piknikku. Meie saime jõudu koguda poole kilomeetri pärast, kui olime veel kõrgust lisanud. Istusime maha kuskil 2200 meetri peal. Jagasime rühmasiseselt Isostari, halvaad, šokolaadi. Sel ajal möödus meie puhkepaigast igas vanuses matkajaid, kes seljakotiga, kes kepiga, kes koeraga. Meie tee jätkus neile vastupidises suunas.

Peale esimest järsemat tõusu peatusime hetkeks Bolornase järve lähedal. Edasi liikusime piki jõekallast. Nii saime vahepeal jõest vett võtta ja janu kustutada. Aegamisi sai mägirajal kõndimisest kividel ronimine. Ka rühmadevaheline vahemaa kasvas suuremaks.

Laagrisse jäime Cap de Llauset’ järve äärde 2350 meetri kõrgusele. Kell oli 17.45, kui viimased teelised pärale jõudsid. Kokku olime nelja tunniga maha käidud umbes 8 kilomeetrit. Õhtul käis osa meist järves ujumas, mõned matkasid ümbruskonnas ringi, ülejäänud lesisid nagu laisad loomad päikesepaistel. Kell kaheksa aga vajus päike mägede taha ja ilm muutus kohe külmaks, nii et lõkketuligi eriti ei soojendanud. Poolteise tunni pärast läks ka pimedaks ja ei jäänud muud üle, kui telki magama pugeda.

Andorra - Hispaania

1998-07-18T08:43:00.002+03:00

Taevas säras päike ja meie läksime ujuma – nii algas see päev. “Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö”… Ja miks ka mitte! Kell oli 8.35, kui buss ööbimiskohast välja sõitis. Hispaania poole.

Kiirteel sõitsime kuni Perpignani linnani ja siis pöörasime kõrvalteele mägedesse. Olime jõudnud Püreneedesse. Ees oli kahe kuru ületamine bussiga. Kurud Püreneedes asuvad 1,5 … 2 kilomeetri kõrgusel merepinnast ning seetõttu kulus sinna jõudmiseks tunde, sõites mööda mäeaheliku külge vähehaaval kõrgust lisades edasi-tagasi. Kuna teeäärsed piirded olid väga madalad ja tee kitsas, kujunes see retk elamusterohkeks. Bussis käis äge kommenteerimine ja pildistamine.

Kell 14.15 oli meie ees kääbusriik Andorra (pindala vaid 465 km²). Ületasime taas ühe aheliku. Tõus oli ränk ja buss kippus vastu hakkama. Ka kurvide raadiused tahtsid bussi jaoks väikeseks jääda.

Peale peatust bensiinijaamas jõudsime umbes poole nelja ajal pealinna Andorra la Vellasse. Siin tegime kahetunnise pausi supermarketis. Ostsime süüa, juua, nänni. Siin algasid veini liitri hinnad juba 9 kr ja viski 1.5l Red Lebel ainult 180 kr. Osa meist käis kaheksajalgu söömas – täitsa omapärased tegelased – ja head ka peala kõige.

Kell seitse õhtul olime juba 3 minutit bussis sõitnud ja jõudnud Andorra – Hispaania piiripunkti. Piirivalvur käis sees bussi patsutamas – koputamas ning lõpuks lasi meid oma teed minna. Hispaaniasse.

Sõit Püreneede mäestikus jätkus, aga need kõrgused meid enam ei vapustanud. Hakkasime võistlema nööri otsas rippuva pliiatsi pudelisse ajamises. Seda kõike sõidu ajal, mil iga bussinõksatus võistleja plaanid segi lõi ja vaatemängule põnevust lisas. Siiski kulus võitjal aega kõigest 58 sekundit.

Tol õhtul me bussirikke tõttu matkapiirkonda välja ei jõudnud. Telkisime ühel teeäärsel laiendil järsaku serval. Kobasime pimedas süüa ja ronisime magama. Hoolimata karmist küljealusest läks ka see öö märkamatult.

Šveits - Prantsusmaa

1998-07-17T08:40:00.002+03:00

Hommikul enam vihma ei sadanud. Hoopis päike tuli pilvede tagant välja ja eemal tõusis udu mägede vahelt. Avastasime end ilusa vaatega kohast: viljapõllud, külad mäenõlvadel.

Peale hommikusööki ja asjade pakkimist sõitsime edasi. Zürichi tuled olime juba eelmisel õhtul selja taha jätnud. Nüüd kulges tee piki lääne piiri. Paremat kätt jäi Juura mäestik ning vasakult möödusid järgemööda Neuchâteli järv, Lausanne linn ja Genfi järv. Genfi jõudsime enne keskpäeva. Väljas oli suur suvi ja sooja 28 kraadi.

Tahtsime külastada ÜRO Euroopa keskust. Kuna see aga osutus tasuliseks ja vastuvõtjate poolt mitte eriti oodatuks, siis me loobusime. Tegime pilti väljaku keskel seisvast hiiglasuurest murtud jalaga toolist, mis on püstitatud maamini ofritele, ja sõitsime edasi järve äärde. Imetlesime järve kaldapealseid ja 140 meetri kõrgust purskkaevu. Peatusime 15 minutiks, et teha ka ainuke ühispilt kogu seltskonnast. Taustaks valisime ühe selle linna vaatamisväärsustest - murukünka sees asuva lilledest kella. Ja see näitas õiget aega: 12.28 juuli 1998.

Peale kümnekonna kilomeetri pikkust sõitu peatusime Šveitsi - Prantsusmaa piiril ning pool tundi hiljem sõitsime juba mööda Prantsusmaad. Itta jäid Lääne-Alpid ja vähem kui saja kilomeetri kaugusele Mont Blanc, kuhu osa seltskonnast kavatseb 1999.a. suvel minna. Just paar päeva tagasi olime vaadanud videost filmi 1997. aastal matkaklubi poolt korraldatud Alpide matkast ja MB vallutamisest. Lühidalt öeldes: vinge värk! Meie aga keerasime sellele tipule selja ja võtsime suuna Lyoni linnale.

Õigepea peale piiri tegime peatuse bensiinijaamas: sealt sai veini osta. Et kraami kauemaks jätkuks, segas osa seltskonnast seda 1 : 1 veega (see on veini solkimine). Meeleolule see mõjus. Lyonis oli samuti peatus. Anti tund aega, et saaksime oma toidu-, joogi- ja veinivarusid täiendada.Mõelda vaid veini liiter oli seal ainult 25 kr.

Kell viis õhtul jätkus sõit Vahemere suunas. Bussis läks suureks peoks: jõime veine valgeid – punaseid – roosasid läbisegi, degusteerisime hallitusjuustusid, laulsime ja tantsisime. Samal ajal möödusid bussiakna tagant Nimes, Montpellier… ja seal ta oli see kauaoodatud Vahemeri. Nüüd jäi vaid üks soov: ujuda! Üllatusena oli vesi minu jaoks päris soe, aga väga soolane. Soome laht on selle kõrval lausa mage.

Enamus meist veetis seekord öö telgita, magades lageda taeva all mati peal magamiskoti sees. Õhtu oli mõnus soe ning taevas selge ja tähti täis. Ainus segav asi oli raudtee saja meetri kaugusel, kus iga veerand- või pooltunni järel sõitis rong ja väristas maad. Aga mis meil sellest! Peale nii suurt veinijoomist ja tõsist veeshulpimist oleks võinud seal ükskõik mis sõita. Meie magasime.

Saksamaa - Šveits

1998-07-16T08:37:00.002+03:00

Hommikune ilm ei olnud parem eelmise päeva pärastlõunasest: oli jahe ja taevas rändasid pilved. Kell 8.45 jätkasime oma reisi. Heitsime viimase pilgu positiivse mulje jätnud Prahale ning võtsime suuna Pilseni linnale ja sealt edasi Tšehhi - Saksa piirile, kus veetsime poolteist tundi. Vaikselt hakkasid kottidest igasugused õllepurgid välja imbuma. Asi läks lõbusamaks. Vaatasime videost filmi “Kõrged kontsad”.

Enne keskpäeva jõudsime piirile. Siin kulutasime veel oma viimaseid tšehhi münte kohvi ja jäätise peale. Käisime niisama ringi ja ikkagi tuli veel oodata, enne kui meie buss kontrolliks ette võeti. Kell 12.50 saime lõpuks üle piiri. Ees ootas 7,5 tundi sõitu Lõuna-Saksamaal, seda linnade Regensburgi ja Ulmi kaudu. Väljavaadet hakkas rikkuma kohati tugevnev vihmasadu.

Et igavust peletada, astus DJ Olavi bussi etteotsa ja pani karaoke käima. Kaasa oli võetud kaks “Pere laulikut” ja kassett muusikaga. Kõlasid “Lõke preerias” (sellest kujunes pea et me matka hümn) , “Mustlase elu”, “Aeg annab kõik”, “Tüdruk”, “Valged roosid”, “Vana pildiraam” jne. Julgemad laulsid otse mikrofoni, ülejäänud nautisid toimuvat ja tundsid rõõmu kaasalaulmisest. Lauludele järgnes bussi tagumise grupi naiste tantsunumber: jenka ansambli “Boney-M” muusika saatel. See tõi elevuse “saali”, kuid toole esialgu seina äärde ei tõstetud. Isegi vihm lakkas, kuigi ajutiselt.

Peale lühikest metsapeatust jätkus seltsielu õlleoksjoniga. Saku õllepurgi hind tõusis 17 eesti kroonini. Kaks purki koos maksis lausa 50 sama rahaühikut. Peale seda avati bussi keskosas baar: pakuti õlut, Saaremaa viina, igasugust snäkki.

Kell 20.15 olime peale väikesi eksirännakuid Saksa – Šveitsi piiril. Rõõmsameelne piirivalvur vaatas näod üle ja soovis head reisi. Selleks kulus tal vaevu kümme minutit.

Šveits algas Schaffhauseni linnaga ja tunnelite roduga. Väljas üha pimenevas õhtus sadas korralikku vihma. Õhtusöök sai valmistatud ja söödud ühe parkla väikestes varjualustes. Telkimiskoha jaoks tuli veel edasi sõita. Leidsime lõpuks kiirteest 50 meetri kaugusel parkla ja teepiirde vahel mururiba (umbes 10 meetrit lai), kuhu panimegi kiirtempos taskulambi valgel telgid üles. Uni tuli kiiresti, kuigi autosid vuras kiirteel öö läbi.

Tšehhi

1998-07-15T08:33:00.004+03:00

Hommikul tervitas meid päike. Ilm oli tõsiselt suvine ning kotist võis rõõmuga õhemad riided selga panna. Pesime end teeäärses bensiinijaamas autopesuks mõeldud vooliku all ja öine unine raskus sai nagu käega pühitud.

Jätkus teekond Tšehhi suunas. Varssavi oli juba selja taga. Möödusime ka Wroclawist. Seejärel ilmusid meie teele esimesed mäed Sudeedid ja kell 11.30 ületasime Poola – Tšehhi piiri.

Hradec Královes me plaanijärgset 8-tunnist peatust ei teinud, vaid otsustasime riskida ja sõita Prahasse. Ees oli veel üle saja kilomeetri. Hoolimata ajast, mis kulus suhtlemisele Tšehhi politseiga, saabusime ööbimispaika pealinnas õigeaegselt. Kell oli kaks pärastlõunal. Telgid panime püsti äärelinna kämpingusse “Sokol”. See luksus koos pesemisvõimalusega läks näo peale maksma 189 tšehhi korunat. Bussi külje all parklas sai söödud ka esimene ühine potitäis makarone, mille valmistas esimeses kokanaadis olnud Heinz.

Peale sööki võtsime suuna kesklinnale. 12 koruna eest sõitsime 20 minutit bussiga ja 20 minutit metrooga ning kohal me olime. Ekskursiooni alustasime mäe otsas asuva Hradcany linnaosa kitsastelt tänavatelt. Sinna jõudmiseks pidime mööda lõputuna näivat kaldus astmetega treppi pidi üles ronima. Möödusime uhkest Svatý Vit’i katedraalist ja presidendilossist, pildistasime end koos auvalvega lossiväravate ees ning nautisime ka avanevat vaadet linnale. Edasi jalutasime läbi Malá Strana linnaosa Vltava jõeni ja siis 520 meetrit mööda Karli silda. Sellel sillal oli näha nii käsitöölisi kui ka muusikuid, kuid kõige erilisema mulje jättis meile üks klaaside-orelil mängiv mees – see oli lausi imeline, mis ta veega täidetud klaasidest oskas välja mängida.

Maabusime Staré Mesto linnaosas, kus tänavatel ekseldes jõudsime lõpuks turuväljakule. Siin asus kuulsa 1490. aastast pärit astronoomilise kellaga vana raekoda. Tolle kella mängu nägime – kuulsime täistunnil kell kaheksa õhtul. Peale seda oli kõigil vaid suur õllejanu. Tormasimegi läbi linna Praha vanimasse õllerestorani “U Flekú”, mis 1999. aastal pidi saama 500-aastaseks. Võtsime kohad sisse restorani siseõues suurte puude all kahel pool pikka-pikka lauda. Kõigile serveeriti 49 koruna eest pooleliitrine kann tumedat õlut. Lõime omavahel kokku, laulsime ära “Õllepruulija” ja ajasime sellega personali pabinasse. Seejärel võtsid aktiivsemad naised kolm pillimeest ette ja veidi aja pärast kargas peaaegu kogu meie laudkond jenkat. Järgnesid tibutants, rock’n’roll, polka. Higi tilkus, õlu voolas ja hirmus lõbus oli. Ja kohalikud, kuigi meist lõuna pool elav rahvas, tundusid meiega võrreldes väga põhjamaiselt rahulikud olema. Lõpetasime selle pulli 22.30 ning asusime tagasiteele kämpingusse. Kell oli üle kesköö, kui lõpuks jälle horisontaalsesse asendisse saime. Praha on ilus.

Eesti - Läti - Leedu - Poola

1998-07-14T13:11:00.006+03:00

Tol hommikul ärkasime lõplikult oma unelmaist. Hispaaniasse sõiduks ei olnud enam mingit takistust ja ees ootas kolm nädalat erinevaid elamusi, ootasid mitmed Euroopa riigid, Vahemeri, Püreneed, Barcelona, Pariis… Üks meist unistas härjavõitlusest, teine lubas vaatide viisi veini juua, kolmas tahtis kohalikega juttu puhuda, neljas armuda Pariisi… Pico de Aneto vallutamisest aga mõtlesime kõik.

Reisiseltskonna aktiivne kogunemine huvikeskuse “Kullo” taga algas kell pool kuus hommikul. Selleks ajaks jõudis kohale ka valge “Mikk Reiside” buss. Viimase pakkimisele kulus meil üle tunni aja. Seejärel paigutusime reisijuhi joonistatud plaani alusel ise toolide ja pakkide vahele ning kui näod olid üle loetud ja viimane tulijagi kaasa haaratud, alustasime oma teekonda. Kell oli täpselt seitse. Ilm oli jahe, pilved vallutanud taeva ja kõikjal lõhnas vihma järele nagu eelmistelgi päevadel. Hea oli mõelda, et nüüd on lõpuks lootust suve näha.

Kokku reisis meid 36 inimest, kes oli jaotatud neljaks matkagrupiks ja selle järgi ka bussi istuma paigutatud. Meie grupp hõivas bussi vasaku tiiva. Kõige ees oli koha saanud grupijuht Vello. Tema selja taga istusid Jana ja Lena, Siim, Ene ja Indrek, Lena ja Galina, Margit ja Rain, Anne ja Tiiu, Tarmo ja Olavi – ühtekokku 14 matkaselli. Üheskoos tuli meil jagada paljusid järgmise üheksateiskümne päeva rõõme ja muresid.

Sõit algas viperusteta. Kell oli umbkaudu üksteist hommikul, kui ületasime Eesti – Läti piiri. Sama sujuvalt kulges kõik kell kolm pealelõunat ka Läti – Leedu piiril. Siin tuli kella üks tund tagasi keerata. Tänu leedukate isepäisusele tuli nüüd juba kella keerata ja seda päeva tunni võrra pikemaks teha.

Et bussis seltsielu käima panna, avati ees nn vaba mikrofon: igaüks võis reisikaaslastele end tutvustada ning rääkida oma varasematest matkakogemustest ja uutest ootustest. Enamus meist kasutas võimaluse ära ja nii läks aegki kiiremini.

Õigepea hakkasid teeäärsed külad omandama slaavilikku ilmet, aga Leedu – Poola piir oli endiselt visa pärale jõudma. Palju kiiremini liikusid igasugused hirmujutud kuni ööpäevasest passimisest selles piiripunktis. Nii saime võimalikeks eelseisvateks raskusteks hästi ettevalmistatud.

17.25 olime kohal. Poolakad hakkasid meie vastu kiiresti huvi tundma. Peale bussi allkorruse ülevaatamist läks suhteliselt libedalt ka nägude kontroll. Rahvas bussis oli vaikne ja tõsine ning see pingutus andis positiivseid tulemusi. Tunni möödumisel sisenesime Poola Vabariiki.

Ees ootas öö, katkematu bussisõit ja magamine istuvas asendis. Kuid osad said ka vahekäigus pikali olla. Enne kui väsimus lõplikult võimust võttis, jõudsime videost veel ära vaadata komöödia “Mask”. Peale seda jäi uinutajaks vaid mootorimürin.